„Puud saavad ju ise ka kasvamisega hakkama“.
Lõikamiseks on parim aeg puu aktiivsel kasvuperioodil, kui lõikehaavade parandamiseks on energiat
kõige rohkem. See aeg meie kliimavöötmes on umbes jaanipäevast septembrini. Hea aeg lõikusteks on
ka varakevad kuni pungade puhkemiseni. Lõigata ei tohiks perioodil pungade puhkemisest kuni
täislehtimiseni. Sellel perioodil ei jagu puul lehtede kasvatamise kõrvalt veel energiat lõikehaavadega
tegelemiseks ning iga fotosünteesiv lehealge on puule erilise tähtsusega.
Lõigata ei tohi pungade puhkemisest kuni täislehtede saavutamiseni, kuna sel perioodil on puude energiavarud miinimaalsed. Noor koor on väga lahtine ja õrn ning vigastuste kaudu toimub nakatumine seenhaigustesse (sellel ajal on õhus palju seeneeoseid).
Tugeva mahlajooksuga puuliike lõigatakse ainult suvel. Pargipuudest on mahlajooks iseloomulik kaskedele ja vahtratele.
Alati võib aga teha pisilõikust – eemaldada murdunud, haigeid ja väiksemaid segavaid oksi.
Nii nagu noorelt puult ei tohiks ka vanalt puult eemaldada oksi, mille diameeter on rohkem kui 10 cm. Kui jämedamate okste lõikuseks on tekkinud möödapääsmatu vajadus, viitab see aastakümnetetagustele tegematajätmistele
– eemaldamata on jäetud konkurentladvad, sissekasvanud koorega teravnurga all tõusvad, proportsioonitult jämedad või liiga madalal asetsevad oksad. Ei ole hoolitsetud ka puude valgustingimuste eest, mistõttu võrad on sageli ühepoolse
ehituse ja raskusega.
Kui puuduvad selged turvalisusriskid, ei olegi sageli vaja teha muud, kui kerget näputööd.
Näiteks:
– võradest kuivade okste eemaldamine;
– lumekoorma või tormituulte tõttu murdunud okste tüügaste mahalõikamine oksakrae pealt
(sellega saavutame, et mädanik ei levi kuivanud oksatüüka kaudu puutüve sisemusse);
– murdumisohtlike, sageli juba rebenenud okste eemaldamine;
– vajaduse korral valgustingimuste parandamine võras;
– valgustingimuste parandamine puu kasvukohas; vee ärajuhtimine liigniiskusele kalduvates kasvukohtades.
Igasugune lõikus peab alati toimuma puusõbralikke töövõtteid kasutades (säilitades oksakrae ja kooreharja ning lõigates oksi nende harunemiskohast). Hooldamata puude majandamisel ei pääse aga alati suurepinnalistest lõigetest: otsus eemaldada jäme oks või külgharu tuleb teha teadlikult ja läbimõeldult. Sellega tagame, et bioloogiliselt veel toimiv, väärtuslik puu ei muutu ohtlikuks iseendale, inimestele ega ümbrusele. Tuleb aga arvestada, et eemaldamine toimub pikas perspektiivis puu tervise hinnaga.
Töövõtet, mille käigus võra tasakaalustamiseks või suuruse vähendamiseks eemaldatakse jämedaid haruusid või oksi, nimetatakse võra vähendamiseks. Kõige ilusam on puu siis, kui tema võra on vabalt kasvanud ning saavutanud liigile iseloomuliku kuju. Puu kõrgus ja võra pikkus on proportsioonis, kui võra moodustab ligikaudu 60% ning oksavaba tüvi 40% puu kõrgusest. Sellise suhte saavutamine sõltub mõistagi nii valgustingimustest kui liigi valgusnõudlikkusest.
Siiski muutub võra vähendamine möödapääsmatuks juhtudel, kui:
• puuvõrasse on seenhaiguste või juurekeskkonna sobimatuse tõttu tekkinud rohkesti kuivi oksi
• puul on avastatud ulatuslik tüvemädanik, mille tõttu on langenud puu tormikindlus
• laiaulatuslike juuremädanike tõttu on langenud puu seisukindlus
• puuvõra raskus on suunatud ühele poole
• puu või selle võraharu varjab vaadet
• puu on istutatud liiga lähedale hoonetele, teedele või rajatistele ning kujutab endast nüüd turvalisusriski
• kaevetöödega (näiteks kuivendus, maa-aluste kaablite või torustike paigaldamine jm) on läbi lõigatud juured.
Kui on näha, et võra vähendamine on tulevikus möödapääsmatu, tuleb seda teha võimalikult varakult. Sellega välditakse suurte lõikehaavade tekitamist ning puu suudab taastada oma loomupärase võrakuju. Suurte lõikehaavade vältimine on võimalik, kui oksa ei eemaldata vahetult tüve lähedusest, vaid vähendatakse tema massi, lõigates harunemiskohtadest tagasi külgoksi. Suurema lõikehaava tekitamine kogu oksa eemaldamise tagajärjel on näidustatud vaid erandjuhtudel.
Kui seni hooldamata puu võra pikkust või mõõtmeid on vaja vähendada, ei ole tavaliselt abi väiksemate külgokste eemaldamisest suuremate küljest. Tegutseda tuleb vastupidi: eemaldada külgharu ja põhiharu harunemiskohast just põhiharu. Siinjuures tuleb jälgida eemaldatava ja allesjääva oksa läbimõõtude suhet (allesjääva külgoksa läbimõõt peab olema vähemalt 1/3 eemaldatava põhioksa läbimõõdust). Kui sellest nõudest kinni ei peeta, näib puu köndistatuna. Igal juhul tuleb põhioks külgoksa pealt eemaldada oksakraed ja kooreharja vigastamata.
Eemaldatavate okste valikul tuleks ka silmas pidada, et okste tüvest väljumise suund näeks välja võimalikult loomulik. Võra vähendamisel ei tohiks eemaldada korraga rohkem kui veerand võra elusokste mahust. Pikalt, laasunud tüükaosaga oksalt tohib elusat osa eemaldada vähem kui lühemalt oksalt; sageli ei olegi pika oksa kärpimine võimalik, kuna sellest jääks järele vaid lehtedeta tüügas. Vana, kõrgelt laasunud tüvega ja taandarenenud võraga puu mõõtmete vähendamine puule talutaval viisil ei ole üldjuhul võimalik, kuna oksi lühendades ei jäägi allesjäävale oksaosale elusat osa – selline oks kuivab nii või teisiti. Võra vähendamine ei lisa puule elujõudu, vaid on pigem võtteks, mis võimaldab puud veel mõnda aega säilitada enne tema lõplikku eemaldamist.
Kui leiad, et Sinu puu vajab korrapärast hooldust, siis võta ühendust ja broneerime aja. Teostame hoolduslõikuseid Tallinnas ja Harjumaal.
Kohapeal vaatleme üheskoos olukorda ja peame läbirääkimisi – nõnda saame täpse hinna panna paika just teie vajaduste põhjal.
Puu seisukorra hindamiseks on parim teguviis kutsuda arborist või puittaimede hindaja. Telli need teenused meilt!